Jalgsimatk Tallinn - Narva

Teekonna kaart - varustus - päevik

Teekonna kaart

Kestvus: 24.04.11 - 14.05.11

Pikkus: Eesti mandri rannajoone pikkus on 1242km, teekond Tallinnast Narva-Jõesuuni moodustab kogupikkusest alla poole.

Varustus

Kohustuslik kraam

• Seljakott – Ferrino Transalp 75 (75l)
• Telk – Coleman Avior X2 (2,45 kg)
• Magamiskott – Ferrino Lightec 950 (950g)
• Telkmantel ehk pibi – ajateenistusest tuttav, äärmiselt multifunktsionaalne, sobib vihmakeebiks, tuulekaitseks, lisatekiks, istumisealuseks jne.
• 2,5 x 2m kile – kasutasin telgi põhja all, kaitseb niiskuse, putukate vms eest.
• Rullmatt
  
• Rootsi sõjaväe katelokk koos piiritusepriimusega – juba ajateenistusest tuttav, absoluutselt töökindel variant.
• Pool liitrit piiritust – kaks korda päevas kasutades jätkub kusagil nädalaks
• Rootsi lusikas-nuga-kahvel komplekt
• 1,5l veepudel – joogivesi
• Led pealamp
• Pussnuga
• Esmaabipakk
• Märkmik ja kirjutusvahendid
• Tikud – veekindlaks pakituna (minigripp, filmipotsik) seljakoti eri nurkadesse paigutud – kui üks kaob, leidub
  
• Regio maanteeatlase Tallinn – Narva marsruudi kaartide koopiad (4xA3) ja teele jäävate suuremate linnade kaartide koopiad. – hankige koopiate tarvis võimalikult uus atlas, võimalusel värvikoopia (oli raskusi teede ja ojade eristamisega). Kindlasti teha koopia ka legendist.
• Kiletasku - püksitaskus hetkel läbitava teekonna kaardi tarvis
  

Riietus

• Saapad!!! – La sportiva mudel Tibet
• Sporditossud – vahetusjalanõud laagris viibimise ajak
• Sisetallad –2 pr
• Matkasokid – 2 pr; hinda väärt, villidega erilisi probleeme ei olnud 

• Jope
• Kõrge kaelusega õhuke sviiter
• Fliisvest
• Trakstega pikad tööpüksid – väga head Kintar tööohutuskeskusest ostetud Panoply tööpüksid.
• Spordi pikk aluspesu  - kohustuslik
• Bokserid – 2 pr
• T-särk – 2 pr
• Voodriga nokamüts – allakäivate kõrvadega, jahedaks ja tuuliseks ilmaks väga hea
• Karbus – üle pea käiv “sokk”, kaitseb hästi tuule eest
• Nahkkindad
• Töökindad 
• Matkakepp – ränduri parim sõber: vähendab õlgade koormust, lisab teatavat turvatunnet; vajalik maapinna sondeerimiseks, kivisel, soisel vms maastikul liikumiseks, ojade ületamiseks, liivale joonistamiseks. 

Muu mant

• 0,5l veepudel – lisavesi, ka nt teraviljade leotamiseks – lühem keeduaeg
• Termoskruus 0,6l
• Suurem ja väiksem plastiktoidukarp – hea konservisisu vms lühiajaliseks säilitamiseks
• Kompass
• Niit ja nõel
• Fotokas ja kaks filmi
• Luup
• Mobiil laadijaga
• Rahatasku
• Binokkel
• Mac Gyveri teip
• Nööri 5m 
• Hambahari ja –pasta
• Universaalne kreem – päike
• Jalgade kreem
• Seep – enda ja riiete pesuks, habeme ajamiseks
• Küünekäärid
• Rätik – kuivatamiseks, ümber pea mähkimiseks 

Toit ja jook (nädala kohta)

Kingitus Hara lahe ääres kala püüdnud lõbusalt seltskonnalt

• Lihakonserv – 2tk
• Tuunikalakonserv – 3 tk
• Tatar – 4x100g
• Kuivikleivad – 2 pakki
• Juust – 1 pakk, viilude kaupa kilesse pakitud
• Kiir kaerahelbepuder – 5 pakki
• Pähkli- puuviljasegu – 1 pakk, hommikusöögiks kaerahelbepudruga
• Herne-maisikonserv – 2-3tk
• Halvaa – 2tk
• Tahvel šhokolaadi / pakk Kalevi komme
• Kiirnuudlid – 1 pakk
• Kiirkartulipuder – 2 pakki
• Kiirsupp – 2-3 pakki
• Lahustuv kohv, kakao – mõlemat 4 pakki
• Tee – 6 pakki
• Liha üldmaitseaine – 1 pakk
  
  

Päevaraamat

Pelguranna – Viimsi (24.04)

• Startisin kodust poole viie paiku õhtul ja üheksaks jõudsin Viimsisse K juurde, ise korralikult läbi. Huvitav, mis tunne on hallipäistel oma aastaid seljas kanda, kas nagu minul oma seljakotti? Järgmisel hommikul näitab kaal koti raskuseks 21 kg, 29,7% hetkekehakaalust.

Viimsi – Tammneeme (25.04)

• Asutame õepoja M-iga poole kümne ajal teele. Esimene ots Viimsi poolsaare tipuni täitsa mõnus. M meisterdab endale põhi- ja varurelva ja on Uudishimu ise. Leiame kaks tema peopesa suurust lamedat välismaist päritolu teokarpi – tõeline Hulkur Rasmuse elu. Seevastu mereäärsete suvilate? seas on tõeliselt uhkeid ehitisi, poleks arvanudki. Ala ps-i otsas viimase kilukarbivaate, Aegna saare, kalatreilerite ja Meri maja vahel on vaike ja kaunis, seega peesitame seal pikemalt, sealhulgas esimest korda see aasta bes futbolki.

• Kogu teekond ps-i tipust Kelvingini on väärt uuesti käimist, seevastu vahemaa viimasest tänase lõpp-puntki Tammneemeni pole just suurem asi, kohati soine ja ülejäänud aja kõrkjane. Vapper M lahkub must Leppneemel - teda ootab kodu.
  

• Päikeseloojanguks jõuan hankida lõkkematerjali, püstitada telgi - tundub väga bling! – ja süüa. Ei saa jätta mainimatta, et lõke on all natural ja süttib ühe tikuga. Homme kavatsen kruiisida kusagile Saviranna / Kojunuki kanti, vahe-eesmärgiks on Muugalt endale vett nillida. Peace out!

Tammneeme – Saviranna (26.04)

• Kui üldse tahta päevale mingit hinnangut anda, siis tuleb sellega vähemalt järgmise hommikuni oodata. Mul õnnestus vahetult enne öist meeleheitlikku võitlust külmaga jope seljale pannkoogisuurune auk põletada. Naudinguil on oma pahupool – see lõkke ääres seljasoojendamine läkski kuidagi liiga mõnusaks kätte ära. Rääkides magamiskotist, siis selle „comfort“ on +13 celsiust,  numbritele magamiskotil pöörasin esmakordselt tähelepanu täna hommikul, parem hilja kui…

• Ükski pilv mind täna oma kohalolekuga ei austanud. Pool päeva lasin ilma särgita, traksikate väel ringi, lisaks avastasin enda jaoks päikeseprillid. Meri on rahulik ja kalda ääres jalgu pesta on täitsa meeldiv: ütleks, et vesi on lausa leige.

• Tammneemest Randvereni jookseb mereäärses metsas väike rada, mida mööda on hea jalutada. Edasi Muuga poole liikudes jõuan esimese kraavini, millest kerge vaevaga ei paista üle saavat, kohalik koerajalutajagi soovitab Randvere kiriku kandist ringiga ümber minna . Kuna Muuga sadamast tuleb niikuinii kaarega mööduda, võtan ringi ette, kusjuures see  ümberminek kestab enamuse päevast ja viib lõpuks Savirannani välja. Nimetatu, olles tõepoolest sinisavise paarimeetrise kaldaga ja veepiiril pikitud omanäoliste kividega, õigustas täielikult oma nime ja  pani edaspidi kohanimesid hoolikalt järgima. Leppneeme oli nimele kohaselt paras padrik, eks näis, mis homne Koljunukk toob.

• Suhteliselt väsinuna telgivaiad maasse vajutades ja mobiili sisse lülitades selgus, et kell on alles viie kandis. Paistab et kusagil kuue tunni kandis jaksabki päevas käia, edasi läheks asi juba vihasemaks. Lisaks kohustuslikus korras väike lõunauinak ja ohtralt väiksemaid peatusi. Õhtu eel võtsin kuulda M-i eilset soovitust ja korjasin silmahakanud sümpaatsema roika üles, matkakepiks nimelt. Võib-olla platseebo, aga paistis tõesti survet õlgadele vähendavat – homme katsetan kahega.

• Mõned eilsed mõtted – kas rändrahvastel on sõna „kodu“ meie tähenduses? Või on neil nii nagu sel nimetul, kes Mooni tänava laste turvakodu seinale sprayga „home is where your heart is“ kirjutas? Ja kuidas on nii, et sel ajal kui ränduritest linnud-loomad-kalad ajavad oma vahel tuhandetesse kilomeetritesse küündivatel matkadel läbi üksnes iseendaga, st meie mõttes paljalt, pean mina kahtekümment kilo endaga kaasas tassima?

• Tilk pudelisse, tilk maha tilgub kasemahl, mul aga tuleb öö üle elada.

• TT1 Leia telkimiskoha lähistelt mõni kask, painuta parajal kõrgusel olev oks alla, fikseeri nööriga tüve külge, lõika oksa ots maha ja suru see pudelisse, kinnita pudel oksa külge – hommikuks on joogivarud poole liitri võrra täienenud. Kui veel arvestada, et kevadisel ajal saab jälgida lindude rännet, et kõikvõimalikke suvitajaid ja putukaid on liikvel suhteliselt vähe ning et alles pungis puud ei piira liigselt vaatvälja ,siis tundub aprilli lõpp – mai tõeliselt hea ajana üks korralik matk ette võtta.

Saviranna – Neeme (27.04)

Järgneval ülevaade päeva olulisematest sündmustest:

• Saviranna üksiku talu lähistel kohtas reporter kaht sabaga turvameest, kes tedaa kui VIPi sireenide saatel mereäärse kõrkjamereni eskortisid. Siinkohal tänusõnad matkakepile, kes lisaks toetavale funktsioonile ka teatavat turvatunnet lisab.

• Koljunuki sadam on endiselt ehitusfaasis, ehki kõva töö näib käivat juba pikemat aega

• Marsruudil Koljunukk – Kostiranna leidus kena pooleldi kinnikasvanud rannaäärne autotee. Üleüldse võib täheldada, et seal, kus mereäärne asustus puudub, jookseb rannaäärest parajal kiviviske kaugusel tõenäoliselt mõni mõnus metsarada. Vastus küsimusele, kas tegu on endiste rannavalvurite patrullmarsruutide või kohalike sissetatsatud teedega, jääb siiski õhku rippuma

• Kostiranna – Jõesuu teel kohati emametskitse kahe hüpleva pojaga ning paarisajapealist hanelisteparve. Teeolud olid ideaalilähedased. Jõesuu golfikeskus oma värskeherneroheliste aasade, liivalohkude ja tiigisilmadega jättis unenäolise mulje, bagis möödapõristanud haljastusneiud lehvitasid lahkelt nagu töömeeski andis meelsasti suuna rippsillale.

• Jägala jõe kaht kallast ühendab rippsild, loendatud üheksast kalamehest keegi poole tunni jooksul ühtki kala ei paistnud saavat.

• Ihasalu lahe idaosa oma kauni liivaranna ja männimetsaga meenutas Kaberneeme randa ja kutsub tagasi. Säälsamas, Müstiliste Mändide vahel magas reporter vihmale kippuva ilma tagasi päikeseliseks.

• Neemel avati mitteametlikult tänavune rannahooaeg.
• Wikipedias uuendati sõna „koer“ definitsiooni: PAIKSE inimese parim sõber.

• Kui on siht, siis õige otsus viib just sinna. Õige otsus viib järgmise omasuguseni. Küsimus: kas otsus täna õhtusöögiajal veiselihakonserv nahka pista oli õige? Vastus selgub 50% homme hommikul, 25% järgmise nädal jooksul ja 25% surma eel.

• Reporteril on nina punane ja valus
• Homses lehes – Ihasalu, Kaberneeme, Haapse.

• TT2. Päikese eest tuleb ennast kaitsta täpselt samamoodi nagu tuule, vihma ja külma puhul. Võimalusel on mõistlik alati kanda pikki pükse, pikkade käistega sviitrit, mütsi või rätikut – kaitseb ka putukate, saapasse kippuvate kivikeste, okste jms eest.

Neeme – Haapse (28.04)

• Uitru sääre tõmbenumbrist valvetorn on suletud, külastajatele avatud vaid esimene korrus.
• Kas rännumees peaks suhteliselt hõredalt asustatud ranniku eest tänama nõukaaegset rannakeeldu?
• Elu24: Kas Regio meeste näpukas? Ihasalu mobiilimasti nimelt kaardilt ei leia. Siinkohal -  katsuge endale hankida võimalikult uus atlas.

• Rebasepaar tabatud teolt otse Neeme külje all. Asjaosalised pääsesid põgenema.
• Üksteisest 50m kaugusel asuvates sipelgapesades paistab töömoraal totaalselt erinev olevat – esimeses magatakse ka liikudes veel pooleldi talveund, teises käib aga vilgas rannahooajaks valmistumine. Asi on päikeses?

• Ajal, mil Wikileaksile vaatamata endiselt kaheldakse NATO Baltimaade kohaste kaitseplaanide olemasolus, tuleb tunnistada, et Nõukogude Liidul oli see plaan kahtlemata olemas. Vaevalt leidub viiesajameetrist lõiku ilma kuulipildujapunkri või kaevikuliinita, vaevalt kohtad vaatlustornita poolsaare-neeme tippu.
• Prognoos: Teletorn paistab Narva-Jõesuust kätte ära.

• Tihhenoloogide aastaloendusel Kaberneeme rannas tuvastati vähemalt üks sambla- ja neli samblikuliiki, kusjuures viimastest kaks maa-, kaks puu-tüüpi. Lisaks teavitati kogunenuid Islandi käokellast valmistatava ravitee omadustest.
• Läheneb Tallinn2011 raames korraldatav Lutsuviskamise MM.

• Valvab ent ei haugu – sellest ütlen kasvatus.
• Tee teab kuhu ta viib ka siis, kui mul pole sellest aimugi.
• Hoolitse sammu eest, teekond loksub ise paikka.
• Dialoog endaga: „Mis sind seal Narvas ootab? Mitte midagi. Miks lähed siis sinna? Minemise pärast.“ Antud juhul on Narva pigem siht või vabandus kui eesmärk.
• Reporter tekitas kasele mahla saamise ettekäändel asjatult sügavaid haavu.

• TT3. Prognoos osutus üleliia optimistlikuks – viimane vaade teletornile võis olla vast Juminda ps-i lääneküljelt. Üldiselt – paari-kolme päevaga jõuab end juba tõelise maailmarändurina tundma hakata, mulje säilitamiseks soovitan vana head kodust teletorni mitte märgata.

Haapse – Tsitre (29.04)

• Teated rannikule uhutud kuuemeetristest männipalkidest Kaberneeme – Tsitre lõigul
• Sõit Salmistu – Pedassaare – Salmistu liinil maksis vanas rahas 100kr. Samas sadamas asuv Uitru sääre vaatetorniga identne ehitis ootab külastajaid.
• Paistab, et kajakate ja veelindude lühimaa lennukõrgus jääb eelnimetatud torni tipuga samale joonele.

• Marsruut Salmistu – Andineeme täiesti läbitav kohati põlvekõrgust vett trotsides, tegu on salajase siseinfoga. Siinkohal tervitan kaht gümnaasiumiklassi ühe aastaga läbivat E-d Salmistust, tänan juhiste ja meeldiva jutuajamise eest. Nimetatud isik tuletas muuhulgas meelde, et käimist harrastati ka pre-saabaste ajal.
• Olles saapad koti külge riputanud ja sääred üles käärinud, tundsin ühtäkki hingesugulust kääbikute, missiooni sarnasusest tingituna eelkõige Frodo Paunastega. Illusioon purunes niipea kui liivarand asendus kiviklibuga.

• Meriforelli püügi minimaalne suurus on 50cm, nägin kalameest enamvähem mõõdus isendit välja tõmbamas.
• Andineeme ranna võrguplatsil on võrk üleval, terve ja pingul!
• Villi reegel – lahenda probleem kohe, muidu hakkab hõõruma. Siinkohal märkus: iga saapa-soki-jala vaheliste suhete lahendamisele kuluv sekund tasub end mitmekordselt ära.

• Meeldivate Inimeste päev: Salmistu-Allika teelõigul pakuti küüti. Keeldusin tänulikult.
• Tsitre RMK linnakus kohtasin kaht Bristonist pärit ratastel liikuvat inglast, kelle prognoositav edasine marsruut on Tsitre-Peterburg-Tomsk-Mongoolia?-Peking. Õhtupoole istusime tunni-kaks lõkke ääres,  vestlesime rändamisest, Inglismaast, elust – kivi kotti! Küsisid kuidas karude vastu võidelda, jäin paraku vastuse võlgu

• Mängisime kahe nurmekanaga peitust. Nemad võitsid.
• Tsitre nina lähiste aega teeninud baškiir läks erru 79. aastal.

• TT4. Kindlasti tasub peatuda RMK telkimis- ja puhkealadel: neis saab vahelduseks teiste matkalistega juttu puhuda, loodust kahjustamata lõket teha (küttematerjalgi on olemas) ja prügist vabaneda. Paistab, et RMK alad pole loodud mitte lihtsalt looduslikult kaunistesse paikadesse, vaid et võimalusel on arvestatud ka mõne puhtaveelise oja lähedusega..

Demobilisatsioon 79. aasta kevadel. Baškiiria.

Tsitre – Juminda (30.04)

•  Marsruut Tsistre – Pedaspea läbitav sarnaselt Salmistu – Andineemega mere ja kõrkjariba vaheliste liivasaarekeste kaudu. Maksimaalne veesügavus teed poolitavat oja ületades põlveni, muidu 25cm. Paraku erines seekordne teekond oluliselt: ilm oli pilves ja jahe tuul vastu, ilmateade lubas vihma ja veidi tibaski, lisaks puudus mul selle teekonna kohta E-taolise kohaliku soovitus. Kokkuvõte – vale otsus, asjatu risk.

• Õige otsus update: õige otsus on teadaolevat infot arvesse võttes langetatud enim põhjendatud valik. Ka õige otsus võib tuua soovimatuid tagajärgi.
• Ükski sündmus eraldivõetuna ei tee poisist meest, targast valgustatut ega muud sarnast. Igasugune areng põhineb sündmuste jadal.
  
• Tuule suunda, temperatuuri ja kiirust tuleb pea alati arvesse võtta, olgu tegemist siis riietumise, marsruudivaliku, lõkketegemise, telgi ülespaneku või puhkepausi koha valikuga.

• Tee viis konnade pulma: kari väiksemaid üritab ronida ühe tõesti suure kärnkonna peale, et siis lainetuses lihtsalt vaikselt kulgeda – chiller. Kümneid ja kümneid isendeid, kohati on konnade krooksumine tuulekohina kõrval teine dominant.
  
• Kiiu-Aabla kenas liivarannas põkkusin N ja K-ga, aitäh!
• Marsruut Pedaspea – Juminda on pikka rohtu pakitult kivine, soppidest kubisev kena lõputu teekond.
• Õhtune üllatus ja magustoit: kobras Juminda küla rannas must 10m kaugusel.

Juminda rannas

Juminda – Hara (31.04)

• äevad lähevad järjest kummalisemaks.
• Öö uues magamiskotis oli parem, võtsin riidekoti magamiskoti sisse lisasoojenduseks ja padjaks, sellest mugavus +5 kohe.
• Juminda ps-i tipp on kivine, karm ja võimas. Lained ja tuul mühisevad siin vist küll lakkamatult.
  
• Varesneem õigustab oma nime 100%, iga kümne sammu järel on mahalangenud puud risti-rästi ees, seda nii kalda ääres kui kaugemal metsas. Peale emotsionaalset ps-i tippu on tegemist erakordselt demotiveeriva teekonnaga, esimene potentsiaalne murdumiskoht. Olukorda pehmendab tublisti cappucinojook, mis mekib tõeliselt hää. Tuju siiski sedavõrd räbal, et otsustan marsruudi Naskali lahe kirdeosa – Virve läbida sõiduteed mööda, jättes seega Tapurla vahele, mida hiljem küll kahetsen.
  
• Piibli jumal töötas maailma kallal 6 päeva, seitsmenda aga puhkas. Mina olen rännanud kaheksa päeva ilma suurema pausita ja tunnen, et pean aja maha võtma. Otsustan ööbida Loksal mõnes puhkemajas.
  
• Haras asub üks kunagisest maailma kolmest allveelaevade demagnetiseerimistehasest. Jõuan  just selles ebareaalses kohas maha istuda ning senise ja eesootava teekonna kaemise eesmärgil oma neli kaarti laiali laotada kui ligi astub hallis habemes-juusteis vanahärra kaameraga. Puhunud törts juttu, teeb ta ettepaneku teha väike intervjuu - äkki võtavad Reporterisse, mingi jääteede klipi olevat ta sinna juba edukalt saatnud. Kahtlen, ent peale argumenti, et vähemalt saan video endale mälestuseks, teeme asja ära. Annan oma kontaktid, habemik filmib veel tehast ja lahkub, mina aga annan järgnevatel päevadel veel korduvalt intervjuupalvetele järgi ja ilmselgelt võlun ajakirjanikke oma mõnusa olemise ja vaimukate vastustega.
• Valmistudes Harast edasi liikuma, möödun kambast suvitajatest-kalameestest, jääme juttu puhuma. Viie peale on neil ette näidata küll vaid 13cm pikk särg, ent püügivarustus on kõva ja söögi-joogikraam veel parem. Olukord nõuab, et jääksin neile seltsiks: võtame viina, kõrvale grilli pealt verivorsti, pelmeene hapukoorega ja seakõrvasid. Pärast rüüpame siidrit peale. Joogipoolise lõppedes seltskond lahkub, enne tehakse veel pilte ja soovitakse jaksu. Ülejäänud söögikraam kingitakse mulle. Tänan teid!
• Kergelt švipsis, otsustan juba madala päikese tõttu ööbida seal samas Hara sadama lähistel, õhtu lõpetavad ülejäänud ja eelnevalt nimetamatagi jäänud kanakoivad. Siidri ohverdan rännumeeste jumalale.
  
• TT5. Tuleb tunnistada, et ehki esimene usutlus leidis tõepoolest aset, annan ülejäänud intervjuud ajakirjanikele iseenda peas. Tänase seisuga filmitud pole klipp jõudnud ei minu- ega loodetavasti ka Reporterini.

Hara allveelaevade demagentiseerimise tehas

Varesneeme rand

Hara – Loksa (01.05)

• Jõuan lõuna paiku Kuivoja puhkekeskusesse, kus 20 euri eest saan duššiga toa ja hommikusöögi. Tänasest saab varustuse hoolduse, eriti aga väljamagamise päev.
• Kuivatan telgi-rullmati-magamiskoti-vihmakeebi-aluskile, hooldan ja kuivatan saapad, puhastan söögivahendid ja seljakoti. Riidedki saavad pesumasinas pestud ja söögisaali küttekolde kõrval kuivatatud.
• Käin Loksa peal ringi – Konsumis shoppamas, raamatukogus internetis, kohvikulaadses kohas söömas. Tundub, et siinse elu mootoriks on laevatehas, muidu on kant aga kenale männimetsale ja Valgejõele vaatamata väsinud.
• Käin dušši all.
  
• TT6. Ilmselt on hea mõte korra nädalas üheks või vähemalt pooleks päevaks paikseks jääda – läbielatut meenutada, edasist teekonda planeerida, end korralikult välja magada, haavu lakkuda, saapaid ja muud varustust hooldada, riideid pesta, lõket teha, pilvi vaadata – et siis järgmisel hommikul taas  puhanuna teele asuda.

Loksa – Purekkari neem (02.05)

• Peale suurepärast hommikusööki jätkan puhanuna ja hooldatud varustusega oma teekonda ja jõuan värskel sammul juba kella üheks Pärispea ps-i tippu. Siia jään ka ööseks – kavatsen teha korraliku lõkkeõhtu.

• Teekond Loksalt Odakivini meenutab Juminda ps-i läänekallast oma peamiselt kivise rannaäärega, mida segametsa asemel tõsi küll saadab männimets.
• Odakivilt Purekkari neemeni on teekond tõeliselt mõnus – siiakanti, eriti Pähkne männikusse tuleks heameelega tagasi. Teele jääb palju NSVLi aegseid pooltühjasid hooneid, sealhulgas mingi eriline merevee baasil töötav kalakasvatus. Paistab, et tol ajal oli vähemalt see pluss, et ka suurlinnadest eemal leidus tööd ja tegemist. Praeguseks on need ühe-tehase-külad aga enamjaolt inimestest tühjaks voolanud.

• Purekkari neem sobib tõeliselt hästi täitma talle osakssaanud austavat rolli olla meie mandriosa põhjapoolseim tipp. Poolkuuna kaardub ta pikalt merre, mis muideks on avamerelt siia purjetanud jääpankasid täis. Neemel on ohtralt suuri eriskummalisi kive, sealhulgas poole maa peal üks korralik graniidipirakas. Tipule lähenedes tuleb päike välja, ilus hetk. Tunnen, et autoga kohale sõites ei saaks poolegi selle tunde osaliseks, mis mina.

• Siiski vaevab mind see Reporteri asi. Kuulsus võib noorele inimesele tõepoolest ohtlikuks saada, kui minulegi juba ainuüksi see võimalus, et Eesti kollaseima telekanali kollaseimas saates mu päikesest põlenud punast nina võidakse näidata, pähe lööb. Nagu märkisin, on tänagi peamiseks mõtisklusaineks intervjuude andmine…jääb üle vaid kaasa tunda lapskuulsustele, superstaarivõitjatele jms. Samuti kordab see tarkusetera või lihtsalt fakti, et loobuda saab vaid sellest, mis kellelgi juba olemas on: katse ette kuulsusest, rahast vms loobumine on  seest tühi.
• Tegin tuule ja lõkke vahele telkmantlist tuuletõkke, süsteem paistab kenasti töötavat.

Pärispea neeme tipus

Purekkari – Kasispea (03.05)

• Pärispea ps-i tipp on looduslikult kaunis, ent pikitud nõukaaegsete hoonete jäänustega. Palju selgitavaid infostende, sobib ilmselt hästi lastega peredele.
• Pärispea küla oma suhtelise stiilipuhtuse – st puuduvad erilised uusehitised – ja asustamata hoonete puudumisega jätab seninähtutest ehk parima mulje. Pood on suletud, küll aga on siin kenasti renoveeritud rahvamaja. Stendilt selgub, et küla mainiti esmakordselt 750 aastat tagasi - Uskumatu.
  
• Teekond Pärispea külast Viinistuni on mõistlik läbida autoteed mööda, sest kuigi rannaäär kubiseb lindudest, on see ka vastavalt niiske ja kõrkjaline. Nagu üks külamees mind eile hoiatas, asuvad siin maalahed – kes või mis nad on, ei tea, aga kõlavad nii, et tasub ringiga minna.
  
• Viinistu, vähemalt läänest lähenedes, ei raba just iluga – valdavalt vanad tehased ja lohakil elamised. Kõrts on suletud, ent pood on lahti ning õlle ja krõpsupakiga tiksutan end üheteistkümneni ehk muuseumi avamisajani välja. Järgnevad kaks ja pool tundi mööduvad Jaan Manitski erakollektsiooni uudistades, kusjuures endise kalatööstuse külmhoone akendest avanevad vaated pakuvad 19. sajandi keskpaigast moodsa kunstini ulatuvale väljapanekule väärt täiendust. Erakordselt tore, et erinevalt senise teekonna jooksul nähtud kümnetest kasutult seisnud monstrumitest on see siin õilist eesmärki teenima pandud. Muuseumi kõrval on restoran – konverentsikeskus, paraku tuleb siinse meeldiva interjööri ja maitsva toidu kõrvale kuulata Aqua plaati (Barbie Girl).
•  Nagu ilmselt enamust ps-i idakülge, ääristab Viinistu – Kasispea marsruuti suures osas roostik. Sellegipoolest sumpan kilomeetri Haldi saare lähistel rannaäärt mööda ja saan Suurkivi lähistel osaks korralikust linnuetendusest: haigrud, sookurg, roolind musta habemega ja senitundmatu, ka Purekkari neemel kohatud roostikulind.
•  Külastan RMK sildi viidatud ürgset tamme ja viidan ta najal magades meeldiva pooltunni.
•  Turbuneeme küla kirjeldamiseks piisab kui öelda, et infostendi järgi on ta mitmeid kordi osalenud Eesti kauneima küla valimistel ja ma üldse ei kahtle, et sealt ka medaliga tagasi tulnud.
  
• TT - Kui pool päevateekonda seljataga ja kõht täis, siis tuleb ka teha väike lõunauinak – seda reeglit järgisin kogu matka vältel. Hulkurina võid seda endale lubada. Pealegi on keskpäevapäikese käes niikuinii kurnav kõndida.

Kasispea – Käsmu (04.05)

• Eru kandis kohtan taas kollase noka/jalgade ja valge sabaaluse/sabaga suurt kotkalist, keda mingi crazyass vares üritab rajalt maha võtta.
• Käsmu kaitsealade sildist segadusse aetuna – kas rannikut pidi tohib liikuda või ei -  ekslen kahe metsatee vahel, pean eksitust taibates kilomeetrikese tagasi kõndima ja olen sellest parajalt kassis. Siiski selgub, et ka see teekonna vimka ei olnud asjata - spotin isase hirve ja jälgin teda 10 min jooksul. Ilus loom!! Lihaseline, graatsiline, kuninglik, ettevaatlik. Elagu! Kunagi ei tea miks miski hea on +10.
• Kogu käsmu ps-ile ringi peale tegev punaste lindikestega märgistatud ranna-metsa piiril kulgev rada on tõeliselt meeldiv ja lihtne läbida, tore kui vahepeal ei pea ise marsruudi peale mõtlema.
• Ööbisin Uustalu hoovis, telkimine 2, dušš 1,5 euri.

• Minu strateegia, kuuldes haukumist:

1.      loodan, et koer on ketis

2.      aktiveerin protection-aura

3.      liigun eriti enesekindlalt, ainiti otse vaadates edasi

• TTx Üldiselt on matk mööda rannikut suhteliselt lollikindel ja peaks sobima ka neile, kel orienteerumisoskusest vajaka jääb – miski ei saa viltu minna, kuniks meri on nägemise-kuulmise ulatuses.

Mõmikord on liikumine ranna ääres nii mugavaks tehtud

Käsmu -  Älvi (05.05)

• Heledates toonides Käsmu – kaptenitekülale vääriliselt varemnähtutest uhkemate, suures osas väga hea korras puumajadega mis nagu juba öeldud, enamasti valgeks võõbatud.
• Kohalikust valvetornist jälgisin rebase asjaajamisi, kes muideks paistis end üsna turvaliselt ja vaat et peremehelikunagi tundma.
• Käsmu – Võsu tee liikusin mööda autoteed, kallas roostikune. Võsu ise jättis väga hea mulje, tõeline suvekuurort. O-kõrtsi barman teadis öelda, et suvisel tipphooajal võib supelsaksade autodest ummistunud linnakese ühest otsast teise sõitmine lausa 15 minutit võtta. Nimetet kõrts on stiilse sisustusega ja peab toonitama, et sinna juurde sobiva Eric Claptoni / Joe Coceriga. Tellitud Tom Kha supp ja rasvased-krõbeda äärega kodused pannkoogid kutsuvad tagasi. Seejuures sai 0,5 liitrit kalja sinna kõrvale vaid 1 euri eest.

• Lobi neemel õhtustasin krõpsude, õllesigarite ja tomatiga, magustoiduks oli kohupiimakreem. Elu on ilus.
• Neemelt tagasi tulles kohtasin kanalisi, kes tavapärase eemalesibamise asemel puuotsa põgenesid.



Pilt matkakepist (all vasakus nurgas)

• Älvi kandis õhtusööki nautides vaatasin kõrvale live kopra-kaamerat: läikiva karvaga parajalt paks loom tõi merepõhjast omale juurikaid nosida, hääl oli selline nagu näksiks keegi porgandit süüa...

Älvi – Mustoja (06.05)

• Tee Älvist Vergini orienteerusin läbi kõiksugu radasid täis metsa ja seda üsnagi edukalt. Vergi sadamas hiilgab juba kaugelt Super Alko pood, mis tõsi küll vaid suvel avatud.
• Lamba-Aada kõrts on väärt külastamist nii atmosfääri, koha mineviku, kõrtsipere kui ka peremehe püütud ja suitset kala pärast, mida ise tõsi küll ei proovinud.
• Päikelisel maikuupäeval oma matkaga poolepeal olles sattuda Lamba-Aada kõrtsi, õlle kõrvale pererahvaga juttu puhuda ja teada, et õhtul näed üle paari nädala taas oma perekonda – see on õnn.
• Mõtisklusoja Vergi – Altja teel: liigub, ometi end ei liiguta. Alati otsustab ühtmoodi. Kunagi ei nurise, ikka ta usaldab teed. 
• Piknik Mustjõe RMK telkimisalal, aitäh! Vahelduseks uinutab mind unele jõgi.

Mustoja – Karepa (07.05)

• Hommikul kaotasin oma pliiatsi ära, õhtuks oli mul neid ent lausa kaks – ühe leidsin taskupõhjast, teise oli meri spetsiaalselt minu jaoks kaldale uhtunud. Tegemist oli esimese ja viimase säärase leidvarandusega.
• Nägin esimest pääsukest 
• Mustoja – Vainupead ühendab mõnus liivamännitee. Sellega lõppes ühtlasi ka Lahemaa Rahvuspark, mispuhul ronisin Vainupere neemel asuva tuletorni otsa – päris tippu ent ei saanudki – tabalukuga luuk ees. 
• Eisma sadamast Rutja lennuväljalt tuleva teeni soovitan liikuda autoteedpidi. Ei, see ei ole soo ega roostik, mis sinna jääb. Ka pole see männi-kuuse-kase-lepa mets ega raiesmik, sääl pole vaid põõsaid ega tuulemurde ega eramaad - seal on kõik nimetatu mingil õudsel kombel kokku sattunud. Kes tahab Eesti looduse mitmekülgsusega tutvuda, ent ei viitsi ringi sõita, siis palun! Muidu aga ainult lollidele, korralik demotivatsioon. 
• "Õpin ojalt: valin kindla ja kuiva raja, ei rõõmusta ega nördi vaid vaatan mis tee toob" – saan mõtted tagasi paika. 
• Selgi jõe saab ületada 500m rannikust eemal poolelioleva silla kaudu. Karepa rannanuki taga on vast küll jah 2000+ triipudega hanelist, jahti pidav merikotkas, vaade imelisele Toolse linnusele – elu! 

Tuletornivaade

Karepa - Letipea (08.05)

• Toolse linnuse lähistel avati tänavune ussihooaeg, ilmselt anti esimeste soojemate öödega avapauk ka putukasuvele. Linnus ise pakkus elamuse juba kaugelt vaadatuna ja nii, aegamisi eemalt läheneda, paistab olevat ainuõige viis vaatamisväärsustega tutvumiseks. 
• Toolse jõe saab ületada kas kohe ranna äärest või siis kilomeetrikese sisemaal asuva silla kaudu. 
• Pole olemas halba teed, on vale liikumiskiirus. Kõige targemad mõtted tulevad vahetult peale suurimaid rumalusi. 
• Kunda jättis kahetise mulje: ühelt poolt paneelmajad ja tehase-sadama müra, teisalt jälle ilusad pargid, aedlinn, mägine maastik ja võimsa ürg?oruga Kunda jõgi. Einestasin Rannapiigas – korralik talupojalõuna, õlu ja pannkoogid 4,5 euro eest, muidu kerge nõukahõnguga koht. Tsemendimuuseum ja infopunkt miskipärast suletud, pikematsorti siesta tegin jõe ääres pargis. 
• Lontava linnaosas kohtasin toredat väikest ratturit. Mõistsid! Aitäh köiejupi eest!
• Letipea kant kena, Ehaskivi võimas, päikeseloojang erakordne. 

Toolse linnus

Letipea – Aseriaru (09.05)

• Lõhnav puu ei põle. Sisiseb, tossab, ajab vahtu välja, ent see on ka kõik. 
• Letipealt kaks sirget itta kena liivamännimets, sealt edasi Mahu ujumiskohani kõrkjane. Mahu laht on läbitav liivariba mööda, lõpus 20m siiski kuivalt ei pääse. 
• Silmapette reegel: kui eemalt paistab, et vist saab, siis ei saa kindlasti. Kui paistab et kindlasti saab, siis on lootust, et saab. 
• Mahul näen peale valjut sulpsatust mõne aja pärast taaskord kobrast, kes seekord kajakte poolt kõvasti taga kiusatud. Teepeal vedeleb ka 30cm süsimust koolend uss, vaid sabaots on rohekas.
• Kaks-kolmsada meetrit peale Pada jõge tee vasakule, viib mõne kahevahel ristmiku kiuste Kalvini. Kalvi rannas taas paarituhandene laglede hord end jalgpalliväljaku suurusele alale kokku pressinud. Ülal tiirutav kotkaline neid siiski ei puutu ja suundub miskipärast mujale saagi järgi. 
• Tägin matkakepiga rannaäärt – vot on lõputult pinda, kuhu kedagi häirimata joonistada. Mingi päev peaks korraliku liivalossi ehitama. 
• Täna katsetasin esmakordselt sel matkal kindlat hingamisrütmi säilitada ja 4-4 formaadis on tasasel teel täitsa mõnus käia ja sülge koguda. Lisaks katsetan palavuse tõttu impro versiooni araabia rätikust, mis niiskeks kastetuna töötab üle ootuste hästi. 
• Väsimusest, palavusest või teab millest tingituna püstitasin seekord telgi ilma, et raadio peas mängiks. 
• Teretulemast, pankrannik! 

Aseriaru – Moldova (10.05)

• Tee Purtse rannast Moldovani liivane, paekallast metsa tõttu peaaegu ei näegi. 
• Lagleparvede lendutõusu hääl – esmalt müristab, seejärel värava peale möirgav staadionitäis fänne. 
• Teekond Aserist Liimalani senise reisi üks meeldejäävamaid ja kahtluseta värvikaim, seda sõnaotseses mõttes. Siin on emake loodus küll oma värvipotid lahti keeranud, sest kümnetel, et mitte öelda sadadel pangalt laskuvatel ojadel on igaühel oma sinisavist, rauast ja teab millest muust tingituna oma värv ja muster. Sellest lõigust peaks mõnele fotohuvilisele jätkuma paariks filmitäieks kohe kindlasti. Vaimustav! 
• Kontrastina on Aseri rand oma ehitusjäägist kallaste ja räpaka olekuga tõeliselt eemaletõukav. 
• Tee Kalvist Aserisse kui esimene pankrannikuga lõik on silmale mõnus, meie endi mäed, vähemalt siit alt vaadatuna. 
• Fotograafia paneb inimese otsima ja märkama looduse detaile, mis muidu jalutades ehk kahe silma vahele jääksid, või mis märgateski igal juhul sellist tähelepanu ei pälviks. 
• Teen tutvust vesiliivaga, mis kannab siin, kaks sendimeetrit eemal aga vajub. 
• Tõeline rännumees on see, kes ka raskeimates tingimustest säilitab rahuliku meele ja kindla sammu. Tõeline pühak on see, kes komistadeski ei vannu. 

Moldova – Valaste (11.05)

• Tänane tee Moldovast Valaste joani polnud just kergemate killast ei jalgadele ega mõtlemisele. Kõll pool maad liivane ja pool kiviklibune, ent alati sirge tee, kus peale masti ja tuletorni puuduvad igasugu orientiirid mis mingisugusestki edenemisest märku annaks. Samas ei tohiks kedagi üllatada, et siinkandis iga 10 sammu järel mõni fossiil või põnevam kivi silma hakkab.
• Nimetatud lõigu peale on kaks üles viivat treppi – üks Saka kandis, teine km enne praegusel aastaajal veerohkusega just mitte hiilgavat Valaste juga. Valaste kohvikutädi teadis rääkida, et siitkandist Toilani ühtki ametlikku teed pangalt alla ei ole, ehki kohalikud teadvat kohta – paari, kust kergema vaevaga mere äärde saab. Muide, kohvikus saab 2 euri eest maitsva wrapi.
• Valaste joa ääres pangast ülestulekut ei kommentaari, ütlen vaid et see polnud mõistlik variant. Pangapealselt keerdtreppide ja vaateplatvormi peale ei pääse – treppideni viivale teele on aed ette keevitatud, platvormist on kolmemeetrine tükk välja lõigatud.
• Inimesed on nagu ojad – võrreldamatud oma käänakute ja käikudega, samas kulgedes kõik paratamatult allavoolu. Meile annab näo me säng ja läbitav teekond, ise oleme aga nagu vesi ikka, värvitud
• Taevas! Täna nägin sind vürst Andrei kombel.

Valaste – Toila (12.05)

• Tee Valastest Martsani läbin pankranniku ülaosal üle põllu, läbi aasa täis õitsevaid nurmenukke ja magusaid vahtraõiekobaraid. Oli viimaste päevade teekonnale meeldiv vaheldus.
• Martsa juurest viib tee taas alla mere äärde: siit algab Martsa – Toila matkarada: vana hea kivikliburand täis huvitavaid kivisid ja jalavaeva.
• Ei pea vist eraldi mainima, et mind Toila Spa vastuvõtus hämmeldunult teenindati. Koht ise on senini ehk meeldivaim Spa Eestis – õhtusöögiks aus rootsi laud, tõeliselt kutsuv termidekompleks hubase auru- ja kaneelilõhnalise aroomisaunaga ning korraliku 25m basseiniga.Õhtusöögi ajal vestles kõrvallaua lõbus kolmene, juba hallipäiste härrasmeeste punt oma oksendamiskogemusest, seevastu lauakaaslasest daam jutustas oma meeldival viisil siinsest elust-olust ja oma kodulinnast Kiviõlist. Soovitas käia Sillamäel, Kohta-Nõmme kaevandusmuuseumis ja Kuremäe kloostris. Kui Peipsi äärde satun, lubas oma suvilas majutada. Väga meeldiv!
• Spa pesumaja võtab vastu vaid meeste päevasärke, ei muud. Ujumispüksid õnnestus veekeskusesse unustatute seast laenuks kaubelda.

Toila – Udria (13.05)

• Teekond Toilast Sillamäe sadamani on Aseri lõigu kõrval üks parimaid – on nii kivi, liiva kui savi, samuti on hõredam või puudub hoopis klindimets ehk näeb klinti ennast.
• Tee läheb sujuvalt üle Sillamäe Sadamaks ja peagi olen kesk kaevandusi, mahuteid ja koppasid. Vähile kuuluv 600ha territoorium on kõva valve all ja ei kulu kümmet minutitki kui esimene patrull kõrvale sõidab. Näen piisavalt usutav matkamees välja, seega mingeid probleeme ei teki: turvamehed kutsuvad kohale G4Si patrulli, kes mind staapi lühikesele jutuajamisele viib. Kümmekonna minuti pärast jalutan juba linna peal, kõrvus kumisemas turvameeste soovitus laupäevaõhtustest Sillamäest heaga jalga lasta. Teen matka kiireima otsa ja jõuan kümneks õhtul Utriasse. Nagu öeldakse, väsimus on vaid tunne.

Sillamäe Sadamas hetk enne patrulli saabumist

Utria – Narva–Jõesuu (14.05)

• Eileõhtuse hirmutamise tõttu olin valmis ebameeldivateks unenägudeks. Tegelikult tõusin öösel – ei mäleta, et varem nii juhtunud oleks - kaks korda naerdes üles. Keha paistab vajaduse korral ise miskit naerugaasisarnast tootvat.
• Arutlesin päeval endamisi – mis juhul võib öelda, et olen mingi tee või tänavaga tutvunud ja jõudsin järeldusele, et selleks tuleb teda mööda kaks korda edasi-tagasi jalutada. Lisaks, Potjomkini küla efekti kartuses tuleks sama teha ka majataguste “tänavatega”. Vastavalt – kas peaksin tuldud teed pidi ka Tallinnasse tagasi minema?

Omanik?

Narva-Jõesuu – Narva (15.05)

• Saan matka viimasel päeval kogeda, kuidas on vihmase ilmaga matkata, elagu telkmantel. Kahe linna vahele jääva 15km sisse mahub nii Eesti ja Läti kui NSVLi ja Saksamaa mälestusmärke ja hauaplatse. Tundub, et nii palju kui on kalmistuid, on ka erinevaid ajalookäsitlusi.
• Kolm päikese järgi elatud nädalat on läbi – Narva paistab.

Järgnesid

Narvas: 5-kroonise tagaküljevaade, jõgi, kiiktoolid, bastionid, Narva Muuseum ja Põhjaõu, Kreenholm, TÜ Kolledži ühikas, Zakarpatie. Tänan R-I ja ta sõpru, eesotsas A-ga, aitäh põhjaõue apteekritele ja seppadele.

Sillamäe

Sinimäed

Kuremäe klooster

Jõhvi - tänan L-I, ta abikaasat ja tütart

Kukruse - tänan põlevkivimuuseumi direktorit

Kohtla-Järve

Kohtla-Nõmme - tänan SEB seltskonda

Tänan perekonda

Mis ootad?